Uskumatu, et see kirjanurk siin veel hingab. Nii kaua aega tagasi sai viimati midagi kirjutatud.

Arvan, et tulen lihtsalt siia alati tagasi siis kui ajad rasked. Aga mis rumalus eks. Kõigi arvates on mul päris hea elu. Mis siin salata, eks ta kõrvaltvaatajale jah nii tundub küll.

Ma tegelikult ei tea mis toimub. Selle kahe aasta sees on juhtunud nii mõndagi ja kõik peaks hästi olema, aga ei ole.

võib-olla on see lihtsalt karma võlg ja kõik need halvad asjad, mis ma oma elus tegin kummitavad mind nüüd.

Võib-olla ma lihtsalt ei oska hinnata seda, mis mul on. Aga see ei ole mina. Ma pole kunagi eeldanud, et mulle lihtsalt antakse kõik kätte ja siis eeldatakse, et ma pean õnnelik selle üle olema.

Mul oli hea elu Eestis. Ma arvan, et ma olin õnnelik. Ma arvan, et ma olin õnnelik ka siin. Mõnda aega. Aga enam mitte. Ja kõik mis oli on täiesti kadunud. Kogu see olukord siin on täielik pask ja ma ei tea, kas ma elan ise oma elu raskeks või tõsimeeli ma väärin seda. 

Mõnikord ma mõtlen, et võib-olla oleks parem olnud, kui ma oleksin too õhtu kodus püsinud. Enda ette. Kes teab, kus ma oleks praegu. Ma ei usu, et siin. 

Ja kõige hullem on fakt, et mul ei ole mingit kontrolli mu elu üle. Mitte mingisugust kontrolli. Ja inimene, kes peaks aitama mind ja olema mulle toeks on liiga teises maailmas enamuse ajast, et aru saada, mida ma tunnen. Ma ei saa aru. Miks on nii raske lihtsalt olla toetav. 

It wasnt supposed to be this way. 

Ja kogu selle juures on kõige iroonilisem fakt, et mina, kellele pole kunagi meeldinud üksi olla, kes tahtis linna kolida, et kuulda ja näha inimesi enda ümber, isegi kui nad on võõrad, olen olukorras, mis on absoluudselt täielik vastand mu olemusele. Ma olen lihtsalt nii üksi. Ma tunnen ennast nii üksi. Ma arvan. et kõik need korrad, kui ma olen tundnud ennast nii halvasti ja lootusetult, ei tule lähedalegi sellele, mis praegu toimub. 

Ma ei tea kas ma saan kunagi enda vana olemuse tagasi. Ma ei tea, kas ma kunagi tulen välja sellest mullist, mis ma enda ümber olen ehitanud. Ma ei tea, kas ma kunagi saan tagasi olemusse, kus ma olin õnnelik ja elevil oma elu pärast. 

Kaks aastat on pikk aeg. Ja ma ei tea, mis toimub. Ma ei tea, kas kõik see on väärt seda. Ma olin kindel enne, et on. Aga ma tõesti enam ei tea. 

And I can barely look at you

But every single time I do

I know we'll make it anywhere

Away from here

Light up, light up

As if you have a choice

Even if you cannot hear my voice

I'll be right beside you dear

Ma kohe ei hakka midagi ütlemagi.

Ammu pole midagi kirjutanud, aga järelikult oli põhjus olemas. Unustasin vist lihtsalt.

Aga, ühest asjast tahtsin ma tegelikult küll kirjutada. See pole sellepärast, et " ohh olen lahe, räägiks kõigile", aga lihtsalt arvasin, et oleks tore.

Alustagem algusest

Koolis, nagu ikka polnud eriti põnev ja kasutasin stumbleuponi, nagu ikka. Leidsin lehekülje, kus oli 100 ilusamat inglise keelset sõna. Kui koju jalutasin, mõtlesin, et peaks tegema lehekülje, kus on 50 asja, mida ma oma elus armastan.
Pildid lisan ma muidugi ka ja need teen ma täiesti ise.

Seega, ma üritan oma suurepärase idee meeles hoida ja hakkan pildistama asju, mis on mulle tõsiselt olulised ja meeldivad. Ma usun, et kindlasti on inimesi, kes on seda juba teinud, aga ma tunnen, et see on hea idee ja võib-olla mõne aja pärast, kui olukord muutub on seda hea vaadata ja mõelda. Ma ei ütle, et see mul õnnestub, aga kui jah, siis kindlasti tunnen ma enda üle uhkust.

Ma üritan ja loodan, et saan sellega hakkama..

K.

christmas edition

What a bright time, it's the right time

To rock the night away

Jingle bell time is a swell time

To go glidin' in a one-horse sleigh

Arvasin, et pühendan ühe osa oma blogis siis ka jõuluteemale. Ja nimelt tahan rääkida sellest, miks mulle jõulud ei meeldi.

Üks. Iga aasta satun ma juba novembri alguses täielikule jõulumeeleolule. Mulle meeldivad need tuled, mis tänavalaternaid kaunistavad ja lumi ja mandariinid. Aga nii, kui asi hakkab tõsisemaks minema, näiteks "Kust me see aasta kuuse saame" või " mida sa jõuludeks tahad" või " Meil on hapukapsast puudu, ole hea, mine lippa poodi", siis kaob kogu see vaimustus ära.

Minu arvates võiks need kingid üldse ära jätta, kellele neid ikka vaja on. Kingitakse ju tavaliselt mida täiesti ebavajalikku ja ebapraktilist. Selle asemel võiksid socalled "jõuluvanad" mulle kingile kulutatud raha kätte anda ja öelda " Mine osta endale midagi ilusat". See teeks mu elu palju ilusamaks.

Kaks. Jõuludega kaasneb see kohustus kõik oma vanadtädidonudsugulasedinimesedkedasatead ära külastada. Aga otseloomulikult tuleb ka midagi kaasa võtta ja mis veel hullem: jälle peab sööma. Kõige iroonilisem asja juures on aga see, et igal pool on praktiliselt üksjaseesama söök. Millest võib järeldada, et pole siis ime, et jõulud on ainult üks kord aastas. Kui me sööme 5 päeva järjest meeletustes kogustes sama toitu siis võtab ikka 360 päeva aega küll, et sellest maitsest suus lõpuks lahti saada.

Kolm. Jõulud on ju selle jeesusevõikelleiganessünniasi. Ehk siis, seotud usuga. Aga mille pärast tähistame meie, Eestlased jõule kui ainult 16% meist on usklikud. Peale selle 16% ei seisa ühe usu eest, vaid kõikide, mis meil Eestis leidub. Seega, milleks raisata oma raha ja veel hullem närve jõulude aeg. Täiesti ületähtsustatud.

Neli. Ma tegelikult ei ütle, et ma olen jõulude vastu. Mulle meeldivad need. Aga nagu ma mainisin, siis ainult need tuled. And well, kuuse vastu toas pole ka midagi. Jällegi ainult siis kui mingid säravad litendavad küünlad on küljes, muidu võib selle minupoolest vabalt metsa jätta. Teemast kõrvale... ja nüüd tagasi. Kuid mulle meeldiks kui inimesed võtaksid seda natukene vabamalt ja lihtsalt oleks rahulikult. Kingitusi võib ju kogu aeg kinkida, kui nende tegemisest loobuda ei suuda, miks peab selle jaoks olema 1 päev aastas. Well 2, kui sünnipäevad ka hulka loeme. sellegipoolest.

Viis. Ma juba hakkasin oma arutelu lõpetama, kui meenus, miks veel jõulud suheliselt ebameeldivad on. Kuna ma olen praeguseaja noor inimene, kelle elu sõltub suuresti internetiühendusest, siis pean mainima, et kõige hullemad on need inimesed, kes kirjutavad igale oma kontole "Häid jõule" või mõne muu nõmeda soovituse. Jõulud pidavat olema rahulik ja vaikne familytime, siis mille kuradi pärast kirjutavad inimesed need oma kontodele. Okei, häid jõule veel. Aga LUULETUSED!! tõsiselt. Kas tolle organismi mõistus arvab, et kui keegi jääb jõuluvana ees hätta siis kohe avab supermaagilise interneti ja loeb seda sealt, just tolle inimese kontolt. Ikka ei ole küll nii. Väga vabandan muidugi, kui keegi teeb seda, aga no tõsiselt. Sama mure on muidugi ka aastavahetusega ja sünnipäevadega.

Kuus. Sellegipoolest peaksin ma midagi head ka välja tooma ja seda ma ka teengi. Ainuke hea asi jõulude aeg on kooliskäik. Viimased nädalad on kõik nii jõulumõtteid täis, et õpetajad "kingivad" jõulude puhul lastele paremaid hindeid ja koolis peale päkapikuposti ja piparkookide söömise suurt midagi toimugi. Ja see on kogu selle peavalu kõige parem osa.

Ma nüüd lõpetan. Ja lähen söön mõned kõrbend piparkoogid ja mõtlen, et ma " olen jumala lahe"

Ning.

HÄID JÕULE!!!!!

K.

There's blood in my mouth 'cause I've been biting my tongue all week

I keep on talkin' trash but I never say anything

Kõrvetasin keele ära. Valus oli, kuid sain väärt õppetunni: kuumalt ei tohi asju juua.

Jätkates siis viimasest peatükist.. Asjad loksusid paika. Thank god for that. Nüüd on jälle hea ja rahulik olla. Igavuse peletamiseks peaks küll sudokuraamatu või mingit sedasorti teose muretsema, aga küll jõuab.

Polegi tegelikult nii väga midagi öelda. Mõtlesin lihtsalt, et mõni uuem update oleks väärt aga nüüd hakkan vaikselt mõtlema, et vist siiski mitte. Metsikult tahaks magada, aga pole aimugi, miks ma seda ei tee.

ei. ma ikka arvan, et kell on palju ja nagu ütleb laul " kõik väikesed lapsed nüüd magavad juba. sinagi magama jää" - vot see oli väärt kraam. See oli aeg, kus osati muusikat teha. Isegi mu ema, kes polnud(ja pole seda siiani) just ooperilaulja suutis selle meile ära laulda.

Aga

im out

peace.

K.

So fucking tell me why we couldn't stay

Don't let that feelin' ever go away

Let this memory forever be inside of me

Through every hour of every day

With the company of those friends

We drive on through the night

We're carried by the wheels of armageddon

Jätkuvalt pole asjad veel paika loksunud ja see laev siin hakkab juba vaikselt iiveldama ajama. Aga aega veel on, mitte küll kaua ja küll see asi laheneb.

Tegelikult ma nagu ei teagi, mida ma öelda tahtsin. Pole vist sedasorti kirjutamise tuju.. kahjuks pole üldse mingit sorti tuju viimasel ajal.

Ma ütlen, hea meelega läheks kivi alla peitu.. ja oleks seal natukene pikemalt kui paar päeva.

jah.

Seda ma teengi.

Kõik.

Miskipärast tahan ma väga oma unenäost kirjutada.

Esimene asi, mida ma mäletan on see, et ma tegin pilte mingi poisiga, keda ma muidugi ei tea. Ta oli pikk ja prillidega ja kiilakas. Pea-aegu midagi sellist. Me vist olime armunud. Tegelikult vist mitte, kui ma õigesti mäletan, siis me nägime esimest korda. Igaljuhul tegime pilte selles masinas, kuhu inimesed istuvad sisse ja siis see teeb mitu pilti järjest.
Siis pärast seda midagi juhtus, mingi segane mälupilt on meeles ainult, seletada seda ei oska. Idee poolest oli aga mingi olukord kus keegi varastas pangas raha.
Järgmisel hetkel olin autos. Ma ei tea kes juhtisid. Igaljuhul me sõitsime otsa mingile autole. Nii ebaloogiliselt kui see ka ei kõla, siis me praktiliselt sõitsime sellest teisest autost üle ja avarii oli igaljuhul suur. Ma lendasin läbi esiklaasi ja klaasikilde olid kõik kohad täis. Mitte selliseid suuri vaid hästi hästi pisikesi. Miskipärast oli need mul kurgus ja ma ei saanud hinagata ja ma lihtsalt kõhisin ja mu kurgust tuli neid kilde.
Kui mõtlema hakata, siis me sõitsime otsa nendele varastele, kes panka röövisid. Ma nägin eemal raha.

Seda unenägu polegi nii lihtne seletada, krt.

Igaljuhul ma võtsin sellele raha, aga ma ei olnud ainus kes seda tahtsi. Mingi tüüp oli veel. Ja siis ma hakkasin põgenema. Selle teise tüübi eest.
Mind võtsid peale vana naine ja mees. Nad aitasid mul põgeneda selle teise tüübi eest. Ma andsin neile selle eest ühe selle rahapaki, mis mul oli. Neil oli hea meel selle pärast.

Ja siis mu unenägu lõppes.

See ei tundu midagi erilist, kui see siia kirja panna. Aga ma tean, et see oli midagi imelikku ja väga veidrat.

Sellega siis kõik.

Do you ever feel like a plastic bag
Drifting through the wind
Wanting to start again

NiiNii homies.

Minu õnneks, teie kurvaks olen ma elusalt ja rõõmsalt tagasi.

Alustame siis

Chapter 1
Lennujaam

Ometigi võin ma käsi südamel öelda, et sain oma lennujaama hirmust üle. Tüüpiline mina, et ärme kuula kedagi. AKA mulle öeldi korduvalt, et asi pole nii hull, kui mu fantaasia öelda üritab. Ja need, kes seda tegid ei eksinudki. Tõepoolest oli lasi üks lihtsamaid. Ma arvan, et uue kooli aasta alustamine oli ka raskem kui lennujaamas õige värava leidmine. Aga see selleks.

Chapter 2
Lennukis

Mulle meeldib õhkutõus. See on lihtsalt nii hea ja vabastav tunne. Mulle ei meeldinud seda LAX'is teha, kuna.. see tähendas bye bye USA ja tere-tere külmsombunejaüldsemittemeeldiv Eesti. Selline see elu aga kord on

Chapter3
Inimene(sed)

Meeldiv, meeldiv, meeldiv. Inimesed olid sõbralikud ja elu oli ilus. Ühte teatud inimest igatsen väga-väga.. x 10000. Ehk siis muremõtteid ei hakka jagama, aga life is a facking bitch. Aga üllatus-üllatusm, mind see maha ei murra. Ja nagu we used to say: "Ma saan kõik mis ma tahan, ja kui ei saa, siis järelikult ei tahtnud piisavalt". Ja seda inimest siia ma tahan. Ja mitte vähe

Summary

Kõik oli tore. Tahaks tagasi.

Mis siis veel?!

Eriti ma nagu ei tea. Üksi tunnen ennast. Tahaks tunda kaksi aga ei saa.

Põhimõtteliselt kõik on praegu segaduses mu sees. Kopsud on kuskil kadunud ja magu on seal, kus asub süda. Pean selgusele jõudma, mida ma elult tahan, siis liigub kõik jälle oma kohale

Bulls***

peace.