Uskumatu, et see kirjanurk siin veel hingab. Nii kaua aega tagasi sai viimati midagi kirjutatud.

Arvan, et tulen lihtsalt siia alati tagasi siis kui ajad rasked. Aga mis rumalus eks. Kõigi arvates on mul päris hea elu. Mis siin salata, eks ta kõrvaltvaatajale jah nii tundub küll.

Ma tegelikult ei tea mis toimub. Selle kahe aasta sees on juhtunud nii mõndagi ja kõik peaks hästi olema, aga ei ole.

võib-olla on see lihtsalt karma võlg ja kõik need halvad asjad, mis ma oma elus tegin kummitavad mind nüüd.

Võib-olla ma lihtsalt ei oska hinnata seda, mis mul on. Aga see ei ole mina. Ma pole kunagi eeldanud, et mulle lihtsalt antakse kõik kätte ja siis eeldatakse, et ma pean õnnelik selle üle olema.

Mul oli hea elu Eestis. Ma arvan, et ma olin õnnelik. Ma arvan, et ma olin õnnelik ka siin. Mõnda aega. Aga enam mitte. Ja kõik mis oli on täiesti kadunud. Kogu see olukord siin on täielik pask ja ma ei tea, kas ma elan ise oma elu raskeks või tõsimeeli ma väärin seda. 

Mõnikord ma mõtlen, et võib-olla oleks parem olnud, kui ma oleksin too õhtu kodus püsinud. Enda ette. Kes teab, kus ma oleks praegu. Ma ei usu, et siin. 

Ja kõige hullem on fakt, et mul ei ole mingit kontrolli mu elu üle. Mitte mingisugust kontrolli. Ja inimene, kes peaks aitama mind ja olema mulle toeks on liiga teises maailmas enamuse ajast, et aru saada, mida ma tunnen. Ma ei saa aru. Miks on nii raske lihtsalt olla toetav. 

It wasnt supposed to be this way. 

Ja kogu selle juures on kõige iroonilisem fakt, et mina, kellele pole kunagi meeldinud üksi olla, kes tahtis linna kolida, et kuulda ja näha inimesi enda ümber, isegi kui nad on võõrad, olen olukorras, mis on absoluudselt täielik vastand mu olemusele. Ma olen lihtsalt nii üksi. Ma tunnen ennast nii üksi. Ma arvan. et kõik need korrad, kui ma olen tundnud ennast nii halvasti ja lootusetult, ei tule lähedalegi sellele, mis praegu toimub. 

Ma ei tea kas ma saan kunagi enda vana olemuse tagasi. Ma ei tea, kas ma kunagi tulen välja sellest mullist, mis ma enda ümber olen ehitanud. Ma ei tea, kas ma kunagi saan tagasi olemusse, kus ma olin õnnelik ja elevil oma elu pärast. 

Kaks aastat on pikk aeg. Ja ma ei tea, mis toimub. Ma ei tea, kas kõik see on väärt seda. Ma olin kindel enne, et on. Aga ma tõesti enam ei tea.