"Aphrodite" Pierre Louys

Sest armastus on kunst nagu muusikagi.

Ta ütleb kõik naeratades, andes sellega mõista, et tema eksimused on sihilikud ja labasused vaimukad. Niisugusel kõnemaneeril on hulk eeliseid.Terve maailm laseb end niiviisi petta.

Naise hing on niivõrd lihtne, et mehed ei suuda seda kunagi uskuda. Kus pole muud kui sirgjoon,otsivad nad jonnakalt võrgu keerulisust,leiavad tühjuse ja eksivad sinna.

Naised, keda veel pole nähtud, on midagi neitsilikku, aga mis head tulemust, mis üllatust võib veel oodata teisest kohtumisest?

Naine on armastuses täiuslik.Ta on üleni,pealaest jalataldadeni ainulaadselt ja imeliselt üksnes armastuse jaoks loodud. Tema üksi oskab armastada.Tema üksi oskab olla armastatud

Suurmehed, samuti kui jumaladki pole suured igakülgselt.Pallas ei tea midagi kaubandusest,Sophokles ei osanud maalida,Platon ei osanud armastada

-"Sa olevat Cicero hea sõber"
-"Just sellepärast, et olen tema sõber, ei saa ma sulle vastata.Tunnen teda liiga lähedalt. Järelikult halvasti.

Armastus on nimi , mis antakse valule, et kannatajat lohutada.

On vaid kaks viisi olla õnnetu:esiteks, ihaldad seda, mida ei omata,teiseks omada seda, mida ihaldati.

Jah, olen tähele pannud, et sageli peetakse vaimuhaigeks neid, kes julgevad välja öelda mõne ilmse tõe.Ainult paradoksidega on kõik nõus.

Kõige armastatumad naised on kõige petlikumad.


Muidu oli täitsa hea raamat.