Kui ma oskaksin sõnadesse panna seda, mida ma tunnen, siis ma teeksin seda. Aga ma ei oska. Kohe üldse mitte. Ma olen segaduses ühel hetkel, järgmisel täiesti kindel kõiges, ma olen kurb ja rõõmus üheaegselt, ülirealist ja samas pohhuist. Ma vist olen multifunktsionist. Kas selline sõna on olemas, ei tea, ei huvita, kas see sobib siia konteksti, samuti ei huvita. Siiralt ükskõik sellest.

Minu suurim soov praegu oleks selgusele jõuda, mida teha?! Ma tean, mida ma tahan, siis miks ma ei suuda oma hirmudest üle olla ja lihtsalt öelda head aega kõigile ja ära minna. Ma tahaks seda väga teha aga ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda. Ma arvan, et mu süda lihtsalt murdub ühel hetkel, kui ma nüüd kokku kukun, siis seda vähemalt aastaks..

Ja ma leian, et elu on ebaõiglane minu vastu. Ma ei ütle, et ma usun karmasse, aga tekib küsimus, kas ma siis ise isiklikult olen tõesti teistele nii palju haiget teinud, et nüüd piinatakse mind. Ma palun vastuseid, kohe! Aga jah, ega keegi ju vastama ei hakka sellele, miks peakski. Nemad ju ei mõista, mis tegelikult toimub, nad ei saa aru, et päriselt võib ka selline asi juhtuda.

Homme on kolmapäev, ja ma võidan homme. Juhul, kui see läheb õnneks, siis võib põhimõtteliselt öelda, et mu asjad on juba kokku pakitud.

Ma nüüd tõesti tahan ära, tõsiselt. Igatsus on lihtsalt liiiga suur.

Aga, küll kõik laabub, küll tuleb see lahendus mida ma ootan. Ja kui ei, kui see, mis praegu toimub on tõesti ainult karistus mulle, siis..FUCK YOU GOD, you fucking suck. Ja kuna ma olen kättemaksuhimuline, siis mingit siirast kaastunnet või pisarat ei tasu küll lootma jääda.

Mina tean, millest ma räägin, teised ei tea ja mind ausalt öeldes ei huvita ka.

Lugupidamisega