Mulle meeldib, kui mul emotsioonid üle pea keevad ja ma siis siia blogisse kirjutan igasuguseid põnevaid asju. Hiljem on seda üpriski naljakas lugeda ja samas tekib see "käega otsaette laks" efekt.

Igaljuhul kokkuvõtvalt, koolis ma käia ei viitsi, tööl ka mitte. Pidusid ma ka enam nii ei pea nagu vanasti. Inimsuhetest ma ka midagi ei oota. Aga ma ei ütleks et, see siin oleks masendus. Absoluudselt mitte( ja pole iroonia) See on lihtsalt white blanc page. Siiralt tuleb edasi mõelda, mida edasi teha.

Aga ei, lähen hingan natukene õhku ja siis õpin. Ma ei tea kuidas see välja tuleb. Ja üldsegi pidin ma kakas tundi tagasi ärkama.