Another anchorman is on the tv

He's got that far away and vacant look in his eye

I turn the channel but nothing is changing

The only truth is that everything is a lie

"Käega otsaette, laks"

Ja tuli ära see imeline efekt oma eelmisi postitusi lugedes. Aga ma ometi ei saa midagi muutma hakata, sama targalt ikka edasi.

Igal juhul, St.Patrickust sain ma nüüd tulema. See teeb meele rõõmsaks. Suurem probleem on aga see, et mida oma ajaga peale hakata. Täna näiteks leidsin tegevust - õppisin(nii üllatav kui see ka ei ole) ja käisin K.-ga väljas. Lõbus,tore, armas oli. Nüüd tuleb veel natukene oodata ja siis saab mõneks ajaks eestist eemale, kui hästi läheb. Praegu tundub, et kuskil süsteems on siiski mingi kala. Kus ja kuidas ja kui suur- seda pole veel välja mõelnud, aga kuidagimoodi see eksisteerib. Küll ma selle ära söön(olenemata sellest, et ma kala vihkan).

Okei, pöörame siis pisut tähelepanu ka raamatule, mille ma läbi lugesin viimati (kuna see siin siiski alguspäraselt pidi ju olema blogi a'la "kõik head tsitaadi". Nüüd on see rohkem lobanurk. Again.)

Nii, viimati, eile siis täpsemalt, lugesin raamatu M. Albom "Viis inimest keda kohtad taevas" ja, mis ma oskan öelda. Raamat oli armas. Jah, täpselt, armas. Paar pisarat sai ka poetatud, olenemata sellest et kogu lugu oli ainult 150 lk. Ma ei ütleks, et see tekitas minus eriliselt suuri emotsioone ja tundeid, lihtsalt hea lihtne lugemine vahelduseks. Aga sellegipoolest "thumbs up".

Jaa muidugi kookisin ma sealt välja ka ühed suurepärased tsitaadid, aga.. praegu ma neid ei avalda. Toas on liiga pime, et raamat lahti teha. Niisama ette kujutada ja ritta neid tähti ka ei viitsi seada. Seega järgmine kord.

Cheers!

K.