So fucking tell me why we couldn't stay

Don't let that feelin' ever go away

Let this memory forever be inside of me

Through every hour of every day

With the company of those friends

We drive on through the night

We're carried by the wheels of armageddon

Jätkuvalt pole asjad veel paika loksunud ja see laev siin hakkab juba vaikselt iiveldama ajama. Aga aega veel on, mitte küll kaua ja küll see asi laheneb.

Tegelikult ma nagu ei teagi, mida ma öelda tahtsin. Pole vist sedasorti kirjutamise tuju.. kahjuks pole üldse mingit sorti tuju viimasel ajal.

Ma ütlen, hea meelega läheks kivi alla peitu.. ja oleks seal natukene pikemalt kui paar päeva.

jah.

Seda ma teengi.

Kõik.

Miskipärast tahan ma väga oma unenäost kirjutada.

Esimene asi, mida ma mäletan on see, et ma tegin pilte mingi poisiga, keda ma muidugi ei tea. Ta oli pikk ja prillidega ja kiilakas. Pea-aegu midagi sellist. Me vist olime armunud. Tegelikult vist mitte, kui ma õigesti mäletan, siis me nägime esimest korda. Igaljuhul tegime pilte selles masinas, kuhu inimesed istuvad sisse ja siis see teeb mitu pilti järjest.
Siis pärast seda midagi juhtus, mingi segane mälupilt on meeles ainult, seletada seda ei oska. Idee poolest oli aga mingi olukord kus keegi varastas pangas raha.
Järgmisel hetkel olin autos. Ma ei tea kes juhtisid. Igaljuhul me sõitsime otsa mingile autole. Nii ebaloogiliselt kui see ka ei kõla, siis me praktiliselt sõitsime sellest teisest autost üle ja avarii oli igaljuhul suur. Ma lendasin läbi esiklaasi ja klaasikilde olid kõik kohad täis. Mitte selliseid suuri vaid hästi hästi pisikesi. Miskipärast oli need mul kurgus ja ma ei saanud hinagata ja ma lihtsalt kõhisin ja mu kurgust tuli neid kilde.
Kui mõtlema hakata, siis me sõitsime otsa nendele varastele, kes panka röövisid. Ma nägin eemal raha.

Seda unenägu polegi nii lihtne seletada, krt.

Igaljuhul ma võtsin sellele raha, aga ma ei olnud ainus kes seda tahtsi. Mingi tüüp oli veel. Ja siis ma hakkasin põgenema. Selle teise tüübi eest.
Mind võtsid peale vana naine ja mees. Nad aitasid mul põgeneda selle teise tüübi eest. Ma andsin neile selle eest ühe selle rahapaki, mis mul oli. Neil oli hea meel selle pärast.

Ja siis mu unenägu lõppes.

See ei tundu midagi erilist, kui see siia kirja panna. Aga ma tean, et see oli midagi imelikku ja väga veidrat.

Sellega siis kõik.

Do you ever feel like a plastic bag
Drifting through the wind
Wanting to start again

NiiNii homies.

Minu õnneks, teie kurvaks olen ma elusalt ja rõõmsalt tagasi.

Alustame siis

Chapter 1
Lennujaam

Ometigi võin ma käsi südamel öelda, et sain oma lennujaama hirmust üle. Tüüpiline mina, et ärme kuula kedagi. AKA mulle öeldi korduvalt, et asi pole nii hull, kui mu fantaasia öelda üritab. Ja need, kes seda tegid ei eksinudki. Tõepoolest oli lasi üks lihtsamaid. Ma arvan, et uue kooli aasta alustamine oli ka raskem kui lennujaamas õige värava leidmine. Aga see selleks.

Chapter 2
Lennukis

Mulle meeldib õhkutõus. See on lihtsalt nii hea ja vabastav tunne. Mulle ei meeldinud seda LAX'is teha, kuna.. see tähendas bye bye USA ja tere-tere külmsombunejaüldsemittemeeldiv Eesti. Selline see elu aga kord on

Chapter3
Inimene(sed)

Meeldiv, meeldiv, meeldiv. Inimesed olid sõbralikud ja elu oli ilus. Ühte teatud inimest igatsen väga-väga.. x 10000. Ehk siis muremõtteid ei hakka jagama, aga life is a facking bitch. Aga üllatus-üllatusm, mind see maha ei murra. Ja nagu we used to say: "Ma saan kõik mis ma tahan, ja kui ei saa, siis järelikult ei tahtnud piisavalt". Ja seda inimest siia ma tahan. Ja mitte vähe

Summary

Kõik oli tore. Tahaks tagasi.

Mis siis veel?!

Eriti ma nagu ei tea. Üksi tunnen ennast. Tahaks tunda kaksi aga ei saa.

Põhimõtteliselt kõik on praegu segaduses mu sees. Kopsud on kuskil kadunud ja magu on seal, kus asub süda. Pean selgusele jõudma, mida ma elult tahan, siis liigub kõik jälle oma kohale

Bulls***

peace.