Do you ever feel like a plastic bag
Drifting through the wind
Wanting to start again

NiiNii homies.

Minu õnneks, teie kurvaks olen ma elusalt ja rõõmsalt tagasi.

Alustame siis

Chapter 1
Lennujaam

Ometigi võin ma käsi südamel öelda, et sain oma lennujaama hirmust üle. Tüüpiline mina, et ärme kuula kedagi. AKA mulle öeldi korduvalt, et asi pole nii hull, kui mu fantaasia öelda üritab. Ja need, kes seda tegid ei eksinudki. Tõepoolest oli lasi üks lihtsamaid. Ma arvan, et uue kooli aasta alustamine oli ka raskem kui lennujaamas õige värava leidmine. Aga see selleks.

Chapter 2
Lennukis

Mulle meeldib õhkutõus. See on lihtsalt nii hea ja vabastav tunne. Mulle ei meeldinud seda LAX'is teha, kuna.. see tähendas bye bye USA ja tere-tere külmsombunejaüldsemittemeeldiv Eesti. Selline see elu aga kord on

Chapter3
Inimene(sed)

Meeldiv, meeldiv, meeldiv. Inimesed olid sõbralikud ja elu oli ilus. Ühte teatud inimest igatsen väga-väga.. x 10000. Ehk siis muremõtteid ei hakka jagama, aga life is a facking bitch. Aga üllatus-üllatusm, mind see maha ei murra. Ja nagu we used to say: "Ma saan kõik mis ma tahan, ja kui ei saa, siis järelikult ei tahtnud piisavalt". Ja seda inimest siia ma tahan. Ja mitte vähe

Summary

Kõik oli tore. Tahaks tagasi.

Mis siis veel?!

Eriti ma nagu ei tea. Üksi tunnen ennast. Tahaks tunda kaksi aga ei saa.

Põhimõtteliselt kõik on praegu segaduses mu sees. Kopsud on kuskil kadunud ja magu on seal, kus asub süda. Pean selgusele jõudma, mida ma elult tahan, siis liigub kõik jälle oma kohale

Bulls***

peace.